Baruchi etenduskunstide keskus, New York
August 2011
Autor Laura Di Orio
Ladina koreograafide festival areneb neljandat aastat ilmselgelt. Selle aasta asutaja ja lavastaja Ursula Verduzco (kes koreografeeris, tantsis ja lõi kavadele kostüüme loomiseks) kureeritud programm oli oma tantsužanris, muusikalistes valikutes ja tunnetuses lai. See kinnitas veel kord, et igal kunstnikul on hääl, tal on midagi öelda ja talle tuleks anda võimalus seda teha.
New Yorgi Baruchi etenduskunstide keskuses, mis on festivali uus kodu, esitati 12 ladina päritolu koreograafi ja ühe Aszure Bartoni, tänavuse valitud mitte-ladina koreograafi teoseid. Mõni neist nimedest oli minu jaoks uus, teised aga tuttavad, kuid kokkuvõttes kartsin koreograafide pühendumist oma tööle ja ka tantsijate pühendumust sellele.
Steven Gray ja Jennifer palvetavad Eloy Barragani filmis 'Some Day'. Foto autor Rachel Neville
Lemmik ‘Some Day’, mille koreograaf on Eloy Barragan ning tantsinud kaunilt Steven Gray ja Jennifer Pray, ajas mind minema. Tõmme ‘Some Day’ pehmuse ja kire vahel pani sind üksinduse ja harmoonia ajal tundma neutraalsetes, summutatud toonides riietatud paari vastu.
Antonia Urzua teoses ‘Maria’ oli kirglik partnerlus tantsijate ja ka muusika vahel (see on loodud Tracy Chapmani ja Arvo Parti sulandumisega, mis toimis ootamatult hästi). Ühel hetkel tõstis üks tantsija teist käepidemetega tagakinnituse kaudu. Tegelased kiindusid mitmel viisil vähem ja see oli suhe täis reaktsiooni.
Teiseks tipphetkeks oli David Fernandezi ‘La Danza del Fernando’, tants, millel oli tugev narratiivse loo alavool ning kohati huumori, intriigide ja üllatusega seotud elemendid. Roberto Lara tegi vapustava kangelase ja tore oli laval näha ka Fernandezi.
Verduzco ja Fredrick Davis olid žestidialoogis Benjamin Brionesi filmis “Lights On” tehniliselt tugevad ja naljakad. Ja Alejandro Chavezi ‘Triangulo’, millel on kolm välimuselt ja tantsustiililt peaaegu ühesugust meest, rääkis loo intensiivsest armukolmnurgast. Fazil Say muusika saatis seda hästi, jutustades liikumise kõrval loo ning vaikusehetked olid sama võimsad kui kõige energilisemad.
Programmi lõpetas Bartoni ‘Sinine supp’, mitmekülgse saagiga The Steps Repertory Ensemble'i tantsijatest, kes kõik olid riietatud ärikostüümidesse. Tükk oli nutikas, naljakas ja kindlasti lihvitud.
Peale mõne ebamugava valgustuse ülemineku (paar tükki olid ka kahjuks liiga hämaralt valgustatud) ja mõnevõrra pika programmi (kuigi ma olen kindel, et selle kitsendamine oli raske), demonstreeris Verduzco partiid mõistlikke artiste. Mul on hea meel näha, mis on järgmise aasta festivali varuks.
Ülemine foto: Ursula Verduzco ja Fredrick Davis Benjamin Brionesi filmis “Lights On”. Foto autor Rachel Neville
Sulle soovitatud
