Riigiteater, kunstikeskus, Melbourne
22. juunind
Autor Deborah Searle.
Coppelia on lummav traditsiooniline ballett, millel on lõbus lugu ja armastusväärsed tegelased. Austraalia balleti kuulsa klassiku esituses mängis Leanne Stojmenov uudishimulikku ja põsakat ‘Swanilda’ koos Yosvani Ramosega kui oma vallatu kosja ‘Franz’.
scott weingeri kõrgus
Ballett on kerge südamega ja sobib ideaalselt igas vanuses. Kostüümid on vapustavad ja komplektid on peened, näidates Kristian Fredriksoni uskumatut kunstilist hõngu. Koreograafia lähtub rahvuslikust tegelastantsust ja sulandub traditsioonilise klassikalise balletiga. See on kerge ja kopsakas, luues teatris rõõmsa õhkkonna.
Stojmenov tegi ideaalse Swanilda. Ta oli igati naiivne, noor külatüdruk, kellena ta pidi olema, tuues nuku ‘Coppelia’ ellu ja petnud nii Franzi kui ka nuku looja ’Dr Coppeliuse’. Tema näitlemine oli õpik ja tantsimine muidugi veatu. Mulle meeldis väga vaadata, kuidas Stojmenov tema tegelaskuju omaks võtab.
Korpüüfide tantsitud Swanilda ja Franzi sõprade etteasted koos Corpi tantsijate Halaina Hillsi, Chengwu Guo, John-Paul Idaszaki ja Jarryd Maddeni lisamisega olid juubeldavad ning tantsisid jõuliselt ja selgelt.
2. vaatus, dr Coppeliuse majas oma imelike ja imeliste mänguasjadega, oli minu jaoks etenduse tipphetk. Stojmenovi nukkuna tantsimine oli armas, eraldatud ja väga veenev. Dr Coppeliust kehastav Damien Welch ei olnud nii omapärane, kui oleksin tahtnud, kuid oli tore näha, kuidas ta pärast eelmisel aastal peatantsija rollist taandumist lavale naasis. 2. vaatuse lõpus oli aga kardinakõne just Damien Welchile, mis tundus mulle pisut kummaline, arvestades, et ees oli veel terve tegu.
Austraalia balleti Coppelia. Foto Branco Gaica
stepptantsija õnnelikud jalad
3. vaatus oli tantsupüha, kuna meid kostitasid Swanilda ja Franzi pulmade tähistamisel saate esitus pas de deux, kahe juhi soolod ja vapustavalt lõbusad grupinumbrid. Meile meeldis Ramose soolo, kus ta näitas meile oma oskusi peamise tantsijana ja Stojmenov tõestas, miks naine tõuseb. Gina Brescianini, tantsides ‘Koitu’, oli hingematvalt kaunis pehme roosa ja kollase kostüümiga ning Juliet Burnett ‘Palvena’ tõstis esile tema treeningu ja kontrolli.
Corp de Ballet olid kõik tugevad tantsijad, kuid kohati olid nad pisut rivist või sünkroniseerimisest väljas. Mu ainus haaratus oli keemia puudumine Stojmenovi ja Ramose vahel. Nad tundusid pigem sõbrad kui armastajad ja nii tundus lõpus olev pulmastseen veidi sunnitud.
nancy snydermani netoväärtus
Orkester oli väga tihe. Ajastus on Delibesi skooris nii korrapärane Coppelia et oleks väga ilmne, kui nad seda ei oleks. Kõige tähtsam on aga see, et muusika vastati tantsijate vajadustele. Dirigent aeglustas partituuri, kiirendas seda veidi või muutis muusika tantsijatele vajaduse korral pehmemaks või valjemaks. See ei olnud tantsijate abistamine tehniliselt ega ajastus, vaid dramaatiline suhtlemine. Orkester Victoria pakkus meile iseseisvalt nauditavat muusikalist elamust.
Dame Peggy van Praaghi ja George Ogilvie 1979. aasta lavastus Coppelia on rõõm. Andekas 2010. aasta tantsijate ja muusikute koosseis äratas teose paljude balletisõprade südamesse.
Sulle soovitatud
